Luumurd

Kui vanus suureneb, suureneb luumurdude oht.

Hooli oma lähedasest.

 

OSTEOPOROOSI SÜMPTOMID JA RISKIFAKTORID
Üle 60-aastastel inimestel on suurem risk osteoporoosiks.

Osteoporoos on haigus, mis ise kaebusi ei põhjusta. Sageli on esimeseks märgiks luumurd, mis tekib kui luu on märgatavalt hõrenenud. Selleks, et saada aimu osteoporoosi esinemise tõenäosusest, tuleb hinnata inimese isiklikke osteoporoosi riskifaktoreid. Osad on sellised, mida inimene ise mõjutada ei saa, neid kutsutakse mittemuudetavateks riskifaktoriteks, teisi saab inimene oma elustiili muutes mõjutada. Neid kutsutakse muudetavateks riskifaktoriteks.

Luude mineraalne tihedus on sõltumatu murruriski näitaja. Luude mineraalset tihedust mõõdetakse densitomeetriga.

Luude mineraalne tihedus määrab luude tugevuse. Madal luude mineraalne tihedus suurendab luumurru riski.

 

Mittemuudetavad riskifaktorid Muudetavad riskifaktorid
  • Vanus
  • Alkoholi tarbimine
  • Naissugu
  • Suitsetamine
  • Osteoporoos perekonnas
  • Madal kehakaal
  • Eelnev luumurd
  • Halb toitumine
  • Rass
  • Söömishäired
  • Menopaus
  • Östrogeenide defitsiit
  • Pikaajaline glükokortikosteroidravi
  • Kehaline inaktiivsus
  • Kroonilised haigused
  • Sage kukkumine
  • Hüpogonadism meestel
 

Mittemuudetavad riskifaktorid:

Vanus. >90% reieluukaela murdudest esineb >50 aastastel inimestel. Vanemaealistel on luumurru risk sõltumata luude mineraalsest tihedusest suurem.

Naissugu. Naised on eriti menopausi järgselt ehk postmenopausaalsel perioodil meestest vastuvõtlikumad luukaole. Naistel on ka eluaegne luumurru risk suurem kui meestel: naistel 40-50%, meestel 13-22%.

Osteoporoos perekonnas. Kui peres on kellelgi olnud luumurd (eeskätt reieluukaela murd), suureneb luumurru risk sõltumata luutihedusest.

Eelnev luumurd. Varasem luumurd suurendab igasuguse murru riski 86% võrreldes inimestega, kellel ei ole olnud ühtegi luumurdu.

Rass. Osteoporoos on sagedasem valge ja aasia rassi esindajatel.

Menopaus ja täielik munasarjade eemaldamine. Kuna naissuguhormoonide kaitsev toime luustikule kaob, suureneb osteoporoosi risk. Östrogeenide toimel elavad luud ehitavad rakud (osteoblastid) kauem ja uue luu moodustumine on soodustatud.  Menopausis on luu ainevahetus nihkunud luude lammutumise ehk resorptsiooni suunas. Eriti kiire on luukoe kadu esimesel 5 aastal pärast menopausi, ulatudes kuni 5%-ni aastas.

Pikaajaline glükokortikoidravi.  Glükokortikoidravi loetakse pikaajaliseks kui see kestab üle 3 kuu. Glükokortikoidravi suurendab luumurru riski. Glükokortikoidhormoonide hulka kuuluvad prednisoloon ja metüülprednisoloon (Prednison, Medrol, Dexamethason).

Kroonilised haigused. Paljud haigused, nt reumatoidartriit, süsteemsed sidekoehaigused, endokriinhaigused mõjutavad luude ainevahetust.

Näiteks kõrvalkilpnäärmete ületalitluse korral antakse luudele märku, et veres pole piisavalt kaltsiumi ja nad peaksid endas ladestuva kaltsiumi verre paiskama. See viib luude tiheduse vähenemisele ja suurendab luumurru riski.

Hüpogonadism meestel – meessuguhormoonide defitsiit suurendab meestel luumurru riski. Kastratsioon nt eesnäärme vähi tõttu kiirendab luukoe kadu, mis on esimestel aastatel väga kiire, umbes samasugune kui naistel menopausi esimestel aastatel.

Teisesed mittemuudetavad riskifaktorid. Siia alla kuuluvad nt erinevad haigused ja ravimid, mis mõjutavad luude remodelleerumist või suurendavad kukkumisriski, mis omakorda suurendab luumurruriski. Näiteks seedetrakti haigused, pärilikud haigused, liikumatus, ravimitest uinutid, rahustid, krambivastased ained, l-türoksiin, metotreksaat, aromataasi inhibiitorid.

 

Muudetavad riskifaktorid:

Alkoholi tarbimine. Alkoholi tarbimine üle 2 ühiku päevas suurendab osteoporootilise murru riski 40% võrreldes nendega, kes alkoholi üldse ei tarvita. Alkoholi kuritarvitamine põhjustab sekundaarset osteoporoosi, sest alkoholil on otsene kahjustav toime osteoblastidele (luukude ehitavatele rakkudele). Alkohoolikutel on sageli halb toitumine.

Suitsetamine. Suitsetajatel on kõrgem luumurru risk.

Madal kehakaal, täpsemalt madal kehamassi indeks (KMI) – KMI <20 kg/m2 sõltumata east, soost ja kaalulangusest on seotud suurenenud luukao ja luumurru riskiga. Inimesel, kelle KMI=20 kg/m2 on 2 korda suurem luumurru risk võrreldes nendega, kelle KMI = 25 kg/m2.

Halb toitumine. Õige toitumine võib ära hoida osteoporoosi tekke. Piisav kaltsiumi ja D-vitamiini  sisaldus igapäevases toidus on vajalik.

Söömishäired. Anorexia nervosa ja buliimia suurendavad osteoporoosi riski.

Ebapiisav kehaline koormus. Istuva eluviisiga inimestel on suurem reieluukaela murru tõenäosus kui kehaliselt aktiivsetel inimestel. Näiteks on naistel, kes istuvad päevas üle 9 tunni, 50% suurem reieluukaela murru risk võrreldes nendega, kes istuvad alla 6 tunni päevas.

Sage kukkumine. Kukkumine suurendab luumurru riski. 90% reieluukaela murdudest on tekkinud kukkumise tagajärjel. Kukkumise põhjuseks võivad olla tasakaaluhäired, nõrgad lihased või välised tegurid, nt libe tee, takistused teel, libedad jalanõud.

 

OSTEOPOROOSI ENNETAMINE

Osteoporoosi ennetamine algab optimaalse luu kasvu ja arengu tagamisega noores eas. Eesmärgiks on saavutada luude maksimaalne tippmass.

 

Lapse- ja noorukieas tuleks osteoporoosi ennetamiseks vältida alatoitumist. Laste dieet peaks sisaldama küllaldaselt kaltsiumi, valke, D-vitamiini. Lapsed ja noorukid peaksid tegelema regulaarse füüsilise treeninguga, vältima suitsetamist. Noorukid peaksid olema teadlikud alkoholitarbimise riskidest.

Täiskasvanueas on võimalikult suur luude tippmass parimaks kaitseks osteoporoosi eest. Osteoporoosi ennetuseks on olulised samad põhimõtted, mis lapse- ja noorukieas. Toitumises on oluline piisav kaltsiumi-, D-vitamiini- ja valgusisaldus. Ka täiskasvanud peaksid luude tervise tagamiseks tegelema regulaarselt kehalise treeninguga, vältima suitsetamist ja alkoholi liigtarbimist. Täiskasvanud võiksid hinnata oma osteoporoosi riski (vt riskifaktoreid) ning vajadusel konsulteerima oma arstiga, kes patsiendi vajadusel reumatoloogi juurde suunab.

Toitumine

Hea dieet sisaldab piisavalt kaloreid, adekvaatselt valke, süsivesikuid, rasvu ja vitamiine ning mineraale, eelkõige kaltsiumi ja D-vitamiini.

Kaltsium on aine, mis on vajalik

  • luu tippmassi saavutamiseks
  • südame, lihaste, närvide tööks
  • vere hüübimiseks

Inimese organism pole võimeline ise kaltsiumi tootma. 99% kehas asuvast kaltsiumist paikneb luukoes (ca 1000-1200 g). Inimese keha kaotab kaltsiumi iga päev nahakettudega, väljalangenud juustega, higistades, uriiniga, väljaheidetega. Et säilitada eluks vajalikku kaltsiumi taset, peab seda saama piisavas koguses. Puudujääva kaltsiumi võtab organism luudest. Parimaks kaltsiumiallikaks on toit.

Kaltsiumi sisaldavad piimatoidud, osad rohelised köögiviljad (brokkoli, käharkapsas); kalakonservid väikesest kalast koos luudega (nt sardiinid); pähklid, mandlid; aprikoosid, kuivatatud viigimarjad, tofu. Kohv ja liigne soolatarbimine võivad suurendada kaltsiumi kehast väljaviimist.

Kaltsiumipreparaate võiks lisaks tarvitada, kui toiduga ei saada piisavalt kaltsiumi. Kaltsiumi paremaks imendumiseks on soovitav päevadoos jagada mitmeks annuseks, maksimaalne ühekordne annus on 500 mg. Vt tabelit kaltsiumi sisalduse kohta erinevates toiduainetes.


Eesti Osteoporoosi Seltsi soovituslikud päevased kaltsiumikogused osteoporoosi ennetuseks on:

kuni 10-aastastel lastel 600-900 mg
üle 10-aastastel lastel ja noorukitel 1000-1200 mg
25-50-aastastel naistel 1000 mg
rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel 1300-1400 mg
postmenopausieas naistel 1200-1500 mg
meestel 1200-1500 mg

D-vitamiin on aine, mida organism vajab kaltsiumi imendumiseks. Täiskasvanud vajavad aastaringselt 800-1000 IU D-vitamiini. D-vitamiin moodustub nahas päikesekiirguse toimel ning seda saab ka toiduga. Piisavaks peetakse päikese käes viibimist 15-20 minutit päevas katmata näo ja käsivartega.

Toiduained, mis sisaldavad D-vitamiini on kalamaksaõli, või, margariin, juust, munakollane, rasvane kala, maks, pärm, piim.

Päevane D-vitamiini vajadus Eesti Osteoporoosi Seltsi ravijuhendi järgi:

* täiskasvanutel 800-1000 IU päevas ehk 20-25 µg päevas
* õues liikuvatel eakatel lisaks 400 IU ehk 10 µg päevas
* tubastel eakatel lisaks 600-800 IU ehk 15-20 µg päevas
* lastel, noorukitel ja rinnaga toitvatel emadel lisaks 200-400 IU ehk 5-10 µg päevas

Osteoporoosi ennetuses on oluline ka kehaline koormus.

Treening aitab noorukieas saavutada kõrgemat luu tippmassi. Füüsilise tegevuse käigus saavad luud signaali, et nad peavad olema tugevad.

Noortel aitab kehaline treening ehitada võimalikult tugevaid luidTäiskasvanueas aitab füüsiline aktiivsus säilitada luukude. Vanemaealistel aitab kehaline treening vähendada luukadu ja ennetada kukkumisi. Kukkumised on luumurru riskifaktoriks. Nendel inimestel, kellel on juba luumurd olnud parandab treening lihasjõudu ja lihasfunktsiooni ning elukvaliteeti.

Füüsiline treening peab olema regulaarne, enamasti piisab, kui treenitakse 3-4 korda nädalas, 30-40 minutit korraga.

Osteoporoosi ennetuseks peetakse parimateks järgmisi spordialasid: kõnd/kepikõnd, sörkjooks, treppidest käimine, tennis, võrkpall, aeroobika, tai chi, tantsimine, jõusaalitreening.

Treeningu valik sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist, treenitusest. Kehaliste harjutuste programm peab olema individuaalne, soovitav on konsulteerida enne treeningu algust oma arsti ja sporditreeneriga.

 

Koostanud Maria Üprus,

Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog

Jaga seda postitust